Kohe algusest tahaks igasuguste le tegelastele kes arvavad või teavad, et seda haigust pole olemas siis vastu vaielda.
Nimelt ei jäänud meiegi pere sellest puutumata, kuigi oleme väga etevaatlikud olnud see tähendab maskid, teso ja muud jutud sinna juurde.
Siin kohal ütleks, et see haigus on ikka jube salakaval ja ründab sealt kus sa seda kõige vähem oodata oskad.
Kõik see asi sai meie peres alguse abikaasast ehk siis minu naisest, kust ta selle sai ja kellelt ei oska isegi kohvi paksu pealt ennustada. Algus oli tal olemine suht selline veider, pea valud kerge palavik otseselt väga hull ei olnudki aga mida aeg edasi seda raskem oli hingata ja totaalne jõuetus mis sellega kaasnes. Isegi vetsus käimine oli tal juba oma ette sport.
Muidugi lõpes asi emos kus teda turgutati pea nädal aega mille käigus tuvastati kahepoolne kopsu põletik ja kopsu kahju stus. Asi oli naljast ikka väga kaugel.
Õnneks peale kahte nädalat lasti naine kodusele ravile kus ta hetkel on siia maani ehk siis juba kuu aega varsti rajalt maas. Taastumine on sellest haigusest jube vaevaline.
Mina ja lapsed siis jäid hetkel sellest asjast puutumata kuigi minul tuli testimise käigus välja, et olen kovid positiivne. Endal mingeid nähtusi ei tuvastanud peale maitse meele osalist kadumist mis kestis päeva ja peale natuke.
Jutu kokuvõteks tuleks tänada südamest meie arste kes selle jama keskel väga positiivseks jäänud on. Hoitke üksteist.
No comments:
Post a Comment